Kaaslasel sõltuvus - kuidas toimida?

Hei, postitasin selle ka r/Peaasi, kuid jagan ka siin.

Oeh, pikk jutt, aga hetkel on mu poiss-sõbral (29a) sõltuvus valuvaigistitest, kuigi ta ise seda ei tunnista. Tal oli väga raske lapsepõlv ning terve elu on teda saatnud erinevad vaimse tervise mured. Eelmisel aastal katsetas ta valuvaigistitega (ei tea täpset nime, opioidid) ja jäi sõltuvusse. Terve aasta oli täielik põrgu - ta viibis mitu korda psühhiaatriakliinikus ja üritas sooritada ka enesetappu. Sügisel, peale viimast korda kliinikus, sai ta raviplaani, kuid langes kohe vanade harjumuste lõksu ja lõpetas antidepressantide ja naltreksooni võtmise.

Nüüd on ta jälle samas kohas tagasi ja sõltuvuses, kuigi ise väidab, et ei tarvita igapäevaselt ja pole sõltuvuses. Ta käitumine ja kõik on nii muutunud. Ta on apaatne ja väldib kõike ja kõiki. Tal on probleeme unega, mäluga ja ka paljude muude asjadega. Ka meie suhe on arusaadavalt kannatanud ja oleme kaugenenud. Samas on see toimunud ka kõikide teiste suhetega ta elus (sõbrad ja pere). Tema külmus teeb haiget ja me näeme üksteist väga harva.

Saan aru, et sõltuvus ei teki tühja koha pealt ja on pigem sümptom. Tal on depressioon ja ilmselt palju underlying asju, millega peaks tegelema. Uneprobleemide tõttu võtab ta õhtuti mingeid ravimeid, mis muudavad ta täiesti zombiks - ka järgmisel päeval tuigub ringi häguse pilguga, jutt venib ja on ka keset põrandat istudes magama jäänud.

Ta käib küll vahel psühhiaatri juures ja hiljuti nõustus ka uute antidepressantide võtmisega. Kuid sellest on vähe. Ta peaks oma elu kardinaalselt muutma ja looma rutiini. Kahjuks aga ei saa aidata inimest, kes ise abi ei taha. Ta on põikpäine ja arvab, et ta ise teab kõike kõige paremini. Ei ole ta nõus minema psühholoogi ega nõustajate juurde, kuigi just seda oleks vaja. Ta ütles, et peab ise enda sees tundma ja tahtma. See on ka õige, aga üksi kõigest sellest välja tulla on võimatu. Ta on igapäevaselt lihtsalt isoleeritult üksi oma kodus.

Mainin ka ära, et hakkasin ise hiljuti psühholoogi juures käima, kuid seda sõltuvuse teemat pole veel julgenud arutada.

Kas kellelgi on jagada sarnaseid kogemusi või anda nõu, kuidas sellises olukorras toimida?